[wpsbc id="1" title="yes/no" legend="yes" legend_position="side/top/bottom" "]
Ma armastan toitu ajast, mil köögis vanaema kitli küljes rippusin. Kokandus on elustiil ja osake minu eneseväljendusviisist, mis väljendub taldrikul. Ma olen vaimustuses juba toorainest endast ja mida kõike sellega teha saab. Sellepärast meeldib mulle väiksel põllulapil kasvatada erinevaid kirjusid aedvilju ja maitsetaimi ning uurida, mida meie metsad ja põllud toidulauale pakuvad. Mulle meeldib katsetada toorainega ja valmistada erinevaid toite ning jooke.
Tere, mina olen Monika väiksest paradiisist nimega Viru Talu. Viimased kolm aastat oleme Viru Talus võõrustanud külalisi, kellele pakume rõõmu ja värskusega valminud roogasid.
Siin paradiisis toimetan koos oma kalli abikaasa Aloga, kellega koos kasvatame kolme mitte enam nii pisikest põngerjat. Meil kõnnivad põllul lambad ning murupeal siblivad kanad. Hoovipeal jookseb ringi kass Ilves ja seltsikoer Molli.
Koduresto tekkis minu suurest armastusest toidu vastu. Mitte miski ei paku mulle suuremat rõõmu, kui serveerida toitu, mis pole pelgalt kõhutäide vaid ka elamus.
Minu jaoks on oluline kohaliku elu edendamine ja väike ökoloogiline jalajälg. Pööran tähelepanu nii kodumaisele kui ka kodukandis pakutavale toorainele.
Tasapisi liigume lähemale oma unistusele, kus meie ja meie külaliste lauda katab enamuses enda maakeselt saadud tooraine. Oleme oma unistusele sammukese lähedamal, sest olemas on juba oma munad, lambaliha, puhas kaevuvesi ja kõikse parem, mida emake maa meile pakub.
Meie jaoks kõlab see kõik imeliselt. Vaatame põnevusega, kuhu siis välja jõuame.
Lapsepõlves möödusid minu suved maal näpud mullas. Aitasin maavanaemal piima kurnata, sigadele süüa ette viia, põllul kartuleid kõplata ja maasikaid rohida. See ei toimunud alati meeleldi, aga siiski jättis see minu mälestustesse kustumatu osa. Kõik, mis kattis köögis toidulauda oli oma talu saadus. Meie peres tehti päris toorainest päris toitu ja see maitses imeliselt! Nüüd ka mina olen leidnud tee tagasi juurte juurde ning unistan samasugusest talust mida lapsepõlvest mäletan.
Soovin kasvatada oma juurikaid ja juua oma lehma piima. Muna ja liha on meil juba laual. Viljakasvatajat minust ei saa, aga õnneks on toredaid põllumehi, kes suudavad jätkusuutlikult selle osa meie toidulauast katta. Ja see laud on ju ka teie laud, kui meile külla tulete.
Ma olen vaimustuses juba toorainest ja kõigest, mis sellega teha saab
